Sünnipäev, mis ma ei unusta kunagi

[agnellaoral]

Olin planeerinud seda õhtut nädal aega. Mu parim sõber Markus pidi tulema külla, ostsin õlut, kuivatatud kala ja need väikesed soolakringlid, mida ta armastab. Pidi olema lihtne õhtu – räägime juttu, vaatame mingit vana komöödiat, naerame. Aga Markus jättis viimasel hetkel ära. Tema poiss sai koolist mingi viiruse ja tal oli palavik. Mõistlik, muidugi. Aga ikkagi – ma olin terve päeva koristanud, kodus oli kõik valmis, ja ma istusin üksi.

See on imelik tunne. Sa ootad midagi terve nädala, ja siis sa oledki lihtsalt üksi. Õhtu on ees, seljataga on töönädal, ja sa ei taha midagi tõsist teha. Ei hakka ju üksi filmi vaatama. Ei hakka üksi kala sööma. Õlut võin ju üksinda juua, aga kuhu see viib?

Istusin toolil, jõin esimese õlle ära, ja tundsin seda tuttavat tühjust. Ma ei ole selline inimene, kes kardab üksiolekut. Aga see konkreetne õhtu oli kuidagi… valus. Sest see pidi olema eriline. Mul oli just täpselt 100 eurot, mis olid üle jäänud – ei kuulunud ühelegi arvele, mitte millegi olulise jaoks. Olin mõelnud, et tellime Markusega pitsa. Nüüd aga see raha lihtsalt lebas.

Kell oli kaheksa õhtul. Mõtlesin, et panen 30 eurot kuhugi. Lihtsalt et aeg läheks. Olin varem kuulnud ühest kohast, kus sõbrad käisid. Nad ei kiitnud, aga ei kiitnud ka halvasti. Lihtsalt ütlesid, et “see on okei”. Mul polnud kontot, polnud ühtegi mängu eelistust. Olin täiesti roheline. Aga otsustasin proovida.

Seega ma siis avasin lehe ja tegin selle ära. Protsess oli nii kiire – Vavada Casino login võttis aega umbes kolmkümmend sekundit. Ma sisestasin oma meiliaadressi, mõtlesin välja parooli, mida ma järgmisel hommikul ilmselt ei mäleta, ja olin kohal. Lihtsalt nii. Tundsin end peaaegu nagu pettur – kas see peaks olema nii lihtne?

Panin 30 eurot. Mängude nimekiri oli tohutu. Ma ei teadnud, kust alustada. Valisin esimese, mis paistis silma – mingi mäng roheliste metsade ja päkapikkudega. Ma mängisin umbes 15 minutit, ei juhtunud midagi erilist. Kaotasin 12 eurot, võitsin 6 eurot tagasi. Mitte eriline.

Siis vahetasin mängu. Teine oli liiga keeruline – mingid tasemed, boonused, ma ei saanud üldse aru. Kolmas mäng aga… kolmas mäng oli lihtne. Kolm rullikut, vähe jooni, vanaaegne disain. Tundus nagu need mänguautomaadid, mis olid vanaisa ajal kohvikutes. Mulle see meeldis.

Panin 0,50 sendi panused. Tiksusin rahulikult. Kaotasin 5 eurot, siis võitsin 8 eurot. Kaotasin jälle, siis võitsin 3 eurot. Tavaline üles-alla liikumine. Aga siis, ilma mingi hoiatuseta, ilma vilkuvate tuledeta – ma märkasin, et mu saldo oli muutunud. Ma vaatasin, siis vaatasin uuesti. Mul oli 98 eurot.

Kuidas? Ma ei saanud aru. Keerasin ajalugu lahti. Viimase spiniga olin võitnud 65 eurot. Ma isegi ei märganud. Olin nii süvenenud mõttesse, et ma mängin lihtsalt aja viitmiseks, et ma ei vaadanud ekraani. Ja seal see oli – 65 eurot ühe keerutusega. 30 eurost oli saanud 98. Ma olin 68 eurot plussis.

See on hetk, kus ma oleksin pidanud lõpetama. Ma tean seda nüüd. Aga sel õhtul ma ei teinud seda. Ma mõtlesin: “See on lihtsalt õnn. Panen veel natuke.” Suurendasin panused 1 euro peale. Keerutasin. Kaotasin 10 eurot. Keerutasin uuesti. Võitsin 15 tagasi. Keerutasin uuesti. Ja siis – ekraan külmus. Ma südasin, et telefon on jälle jamas. Aga ei olnud. See oli boonusrežiim.

Ma ei tea, mis see mäng oli, aga boonusrežiim andis mulle 20 tasuta keerutust. Ja need 20 keerutust… ma ei suuda seda kirjeldada. Iga keerutus andis midagi. 5 eurot, 12 eurot, 8 eurot, 22 eurot. Boonuse lõpuks oli mu saldosse lisandunud 440 eurot. Ma olin võitnud 440 eurot 30-eurose deposiidi pealt.

Mu käed värisesid. Ma ei joonud enam õlut, sest ma ei usaldanud ennast. Võtsin 400 eurot kohe välja. Jätsin 70 eurot mängimiseks. See oli minu reegel – võidad suurema summa, võta kohe välja. Ülejäänuga mängi edasi, aga ainult nii kaua, kuni see on lõbus.

Selle 70 euroga mängisin veel tund aega. Suurendasin panuseid, proovisin teisi mänge. Lõpuks olin ma 70-st kaotanud 45 ja võitnud tagasi 25. Lõpetasin 50 euroga. Tähendab, et kogu mu võit oli 420 eurot. Mitte 400, mitte 440, aga 420. See on number, mis jääb mulle külge.

Ma ei rääkinud sellest õhtul kellelegi. Järgmisel hommikul ärkasin ja esimene mõte oli: “Kas see juhtus tegelikult?” Avasin pangarakenduse. 400 eurot oli kohal. See oli tegelik. See oli tõeline.

Ma ostsin selle raha eest uue paari jalanõusid – selliseid, mida olin pool aastat vaadanud, aga alati mõelnud, et need on liiga kallid. Ja ülejäänu panin kõrvale. Jalanõud on mul siiamaani alles. Iga kord, kui ma neid kannan, mõtlen ma sellele sünnipäevaõhtule, mis polnud üldse sünnipäev, vaid lihtsalt tavaline kolmapäev (tegelikult oli reede). Aga see tundus nagu kingitus.

Ma olen pärast seda veel mitu korda mänginud. Mõnikord võidan, mõnikord kaotan. Aga ma olen alati meeles pidanud seda reeglit – võta võit välja. Ja ma olen alati meeles pidanud seda tunnet, kui ma istusin üksi toolil, õlut joomata, ja vaatasin seda numbrit. 440. See pole palju. Aga tol hetkel tundus see nagu kõik.

Iga kord, kui ma teen Vavada Casino login, mõtlen ma Markusele. Ja mõtlen, et kui ta poleks oma poisi pärast koju jäänud, poleks ma seda kunagi teinud. Oleksime lihtsalt joonud õlut, rääkinud juttu, ja 100 eurot oleks kulunud pitsale ja taksole. Selle asemel mul on jalanõud, hea mälestus ja natuke õnnetunnet.

Ma ei soovita kellelegi mängida üksi sünnipäeval. See kõlab kurvalt. Aga minul vedas. Ma ei oodanud midagi, ja sain natuke rohkem. Ja teate mis? Ma olen selle eest tänulik. Mitte kasiinole, mitte õnnele – vaid sellele, et ma teadsin, millal lõpetada.

See on kõik. Lihtsalt lugu ühest õhtust, 100 eurost ja paari jalanõudest. Aga iga kord, kui ma neid katan, meenub mulle see tunne. See on piisav.

[Forfatter]

Indlæg